Naiste lood – tunnistused, valis ABORDI! Olid raskused, kahtlused, surveolukord, stress jms. aga jäi neile all ja võttis oma lapselt elu. Loe naiste heitlustest ja võitlemistest ja mis juhtus peale aborti! Õpi nende lugudest ja vigadest! Vali elu! MIKS EI KÜSITA NAISTELT, KES TEAVAD? Väljavõtted tõestisündinud lugudest, mida kirjeldas John Loftness ajakirjas “People of Destiny”

Abordikliinik_naise_valik_b2

EESTI LOOD:

… ootame neid

VÄLISMAA LOOD (tõlgitud):

Lisa lugu

Kuueteistaastane Lisa lamab külmal läbivaatuslaual, üksi ja hirmunud. Pole möödunud veel kahtekümmet nelja tundigi ajast, mil ta oli otsustanud aborti teha, et lõpetada rasedus, millega ta enda arvates ei oleks suutnud toime tulla.

Kaks aastat tagasi, 14-aastasena jooksis Lisa kodust ära ja elas sealtpeale väga korrapäratut elu, mille juurde kuulus “kenake hulk narkootikume”. Suhe lapse isaga oli olnud juhusuhe. “Kui ma sain teada, et ootan last,” meenutab Lisa, “palus ta mul osariigist jalga lasta.”

Haiget saanud, ärakohutatud ja mahajäetud, palus ta oma vanematel end koju tagasi võtta, mida need veidi tõrksalt ka tegid. Võttis peaaegu kolm kuud aega, enne kui ta suutis neile oma olukorrast rääkida. “Ma üritasin sellest faktist pidevalt mööda vaadata, suutmata endalegi tunnistada, et olen rase.”

Vanemad andsid talle valida: kas ta reisib raseduse ajaks maa teise otsa vallasemade turvakodusse, andes lapse hiljem adopteerida, või teeb abordi.

Ta valis abordi kasuks – nagu ta ise ütleb, peamiselt isekusest ja tugevast mahajäetusetundest. “Ma ei tahtnud minna kohta, kus ma peaksin veel üheksa kuud seda piina kannatama, et seejärel oma laps ära anda.”

Rohkem kui isekus, lõhestas teda tunne, et teda on eemale tõugatud. “Teadmine, et ta [lapse isa] absoluutselt ei hoolinud, kuigi ta teadis, et ootan last, tegi mulle niivõrd palju haiget, et ma ei tahtnud temalt last saada.”

Ta pidi abordi tegemiseks sõitma viietunnise tee kaugusele Pereelu Planeerimise kliinikusse, sest tema rasedus oli arenenud üle 12-kuulise piiri, mis kehtis tema kodukohajärgses kliinikus. Ta näppas õe tagant juhiload ja sünnitunnistuse, mida ta vajas kliinikus oma vanuse tõestamiseks, valetades oma ea kohta.

Pärast vajalike paberite täitmist ja rasedustesti tegemist saadeti pabistav teismeline tagaruumi nõustamisele. Ees ootas juba viis naist. Üks neist oli ennast üle ujutanud pleegitusvedelikuga, et aborti esile kutsuda. Teine, kes oli patsient vaimuhaiglas, oli püüdnud aborti teha riidepuud kasutades. Noorim neist oli neljateistaastane – tema ei olnud lõpuks suutnud protseduuri läbi teha.

Nõustaja “näitas meile naise sigimissüsteemi mudelit”. Siis ta kirjeldas grupile eesseisvat protseduuri. “Operatsiooni käigus eemaldame koetükid.”

“Ta ei kasutanud üldse sõna “abort” ja vältis sõnade nagu “beebi” ja “loode” nimetamist, et miski ei meenutaks meile, et olime tegemas aborti ja et meil ei saaks tekkida süümepiinu. Kogu nõustamine, mida saime, seisnes selles, et meile selgitati operatsiooni käiku. Seda kutsuti kogu aeg ainult “operatsiooniks”.”

Kuigi talle oli öeldud, et protseduur ei kesta üle viie minuti, kestis see vähemalt pool tundi, sest tema rasedus oli arenenud kaugemale ajast, kus vaakummenetlusega aborte veel teha saab.

Pärast vaakumi tekitamist oli mul selline tunne, nagu mu ribid langeksid sisse ja mu kopsud imetaks minust välja. Midagi hakati minu ihust välja kiskuma. Alles siis ma mõistsin tõeliselt, et ma olin abordi teel vabanemas oma lapsest.”

Vaakumaparaat, mida sellise abordimeetodi puhul kasutatakse, on ühendatud klaasist anumaga. Selle kaudu saavad arst ja õde jälgida loote osade väljatulemist. Seda kasutatakse selleks, et otsustada, millal on protseduur lõpetatud ja emakas puhastatud kõigist kudedest. Abordi lõppedes ajas Lisa end laualt püsti ja nägi verega täidetud anumat. “Ma vaatasin seda ja mõistsin, et see oli olnud minu laps.” Ta minestas ja teda pidi elustama nuusksoola abil.

Kuna ta oli oma raseduse kestuse kohta valetanud ja arst oli selle tagajärjel kasutanud valet abordimeetodit, jäi osa loote või tema platsenta tükikestest eemaldamata ja see põhjustas tal aasta hiljem ägeda põletiku. Pärast seda ütlesid arstid Lisale, et ta võib jääda viljatuks.

Nüüdseks näib Lisa olevat üle saanud abordiga kaasnenud kibedusest, süü- ja eemaletõugatuse tundest, kuigi tal tuleb ikka aeg-ajalt nendega heidelda. Lisa ütleb, et tõhusaim abi tervenemisel on tulnud inimeste poolt, kes teda tunnustavad ja kellele ta saab oma tundeid usaldada.

Donna lugu

Donna oli just täide viimas oma karjääriplaane. Kahekümneaastane, teeninud viis kuud sõjaväes meditsiiniõena, oli ta just viidud üle suuremasse haiglasse, kus ta sai samal ajal meditsiinikoolis õeametit õppida. Ka oli peaaegu tehtud valik elukaaslase suhtes. Ta oli kihlatud, tema peigmees käis samas koolis, kus temagi. Tulevik näis kindla, turvalise ja helgena. Siis aga avastas ta, et on rase. “Ma sattusin paanikasse,” meenutab Donna. “Ma lihtsalt ei teadnud, mida teha.”

Ta hakkas otsima nõuandeid, minnes esmalt oma peigmehe, siis õe, siis kooli psühholoogi ja seejärel medistsiiniõe juurde, kes töötas haigla protestandist kaplani juures. Kõik kinnitasid talle, et toetavad teda, ükskõik, mis otsuse ta ka teeb. Valikuvõimalusi oli tal enda meelest kaks: kas hakata vallasemaks või teha aborti. Lõpuks jõudis ta otsusele: “Ainuvõimalik tee oli teha aborti, sest kes teab, millal me oleksime jõudnud abieluni.”

“Nüüd tagasi vaadates saan ma aru, kui meeleheitlikult ma ootasin, et keegi oleks mulle mõne teise väljapääsu pakkunud… ent igaüks, kellega rääkisin, ütles mulle, et kõige targem on teha aborti.”

Donna vanaema surm sundis teda oma otsusega kiirustama, et ta saaks reisida koju ja olla koos perega. Umbes kümnendal rasedusnädalal tegi ta vaakummenetlusega abordi.

Protseduuri tegema minnes tundis ta end “tuimalt” ja “masinlikult”, ent sellele vaatamata oli see väga raske kogemus. “Ma nutsin kogu aja. See oli psüühiliselt minu elu kõige rängem läbielamine.” Suurte valude tõttu oli arst sunnitud teda lõpuks narkoosi alla panema.

“Mäletan, et kohe pärast protseduuri algust tundsin üht kummalist tunnet. Ma ei suuda seda täpselt kirjeldada, ja siis ei saanud ma aru, millest see tuleb. Alles aasta hiljem, kui mu ema suri täpselt samal kuupäeva, hakkasin aru saama oma tunnetest.”

Donna oli sel päeval oma emast lahus, viibides teises osariigis, aga ta meenutab: “Ärkasin keset ööd üles, tõusin voodis istuli ja tundsin, et ta on surnud. See oli täpselt sama tunne, mis tookord aborti tehes. Paar tundi hiljem helistas mu isa, et teatada ema surmast. Siis mõistsin ma korraga, mis oli juhtunud.

Kui mu ema suri, suri ka osa minust. Ma olin osa temast. Aborti tehes tundsin ma täpselt samuti, et osa minust suri. Ma ei ole seda tunnet rohkem kunagi tundnud, kui ainult nendel kahel korral, mil väga tähtis osa minust hukkus.”

Vaatamata kõigile kinnitavatele nõuannetele hakkas Donna otsekohe kahetsema oma otsust aborti teha. Mööda ei läinud päevagi, arusaamine tuli selsamal momendil. Protseduuri käigus oli üks punkt, kus oleksin tahtnud peatuda, tundsin end täiesti jõuetuna. Ma ei tea, kas see tuli hirmust või mõistmisest, mida ma tegemas olin.”

Meditsiinikoolis tegi Donna kursusetööd, mis käsitles inimelu arengut ja kasvamist – see tuletas talle pidevalt meelde, mis tema sees oli aset leidnud. “Mida rohkem ma uurisin kasvu ja arengut, seda paremini hakkasin mõistma, et minu sees oli olnud uus elu. Olin kaasa läinud moodsa mõtteviisiga, mille järgi elu ei alga enne kolme kuu möödumist või enne sündi; või et kuna abort on nüüd seaduslik, peab see olema ka õige asi.”

Abort põhjustas talle rohkemat kui lihtsalt süütunnet ja kahetsust. Kogemus muutis teda kuidagi kibestunuks. See ei jäänud märkamatuks ka ta sõpradele ja perekonnale, kes sellele tähelepanu juhtisid. “Ma tõmbusin kaitseseisundisse, et keegi ei saaks mulle enam kunagi haiget teha.” Kogemus kutsus temas esile viha ja ta püüdis osa süüst veeretada teiste inimeste kaela. “Mitte keegi ei pakkunud mulle sellist abi, mida oleksin vajanud. Mulle tundus, et minu õde, arst, see haiglaõde, kellega rääkisin, olid kõik mind reetnud…”

Kolm aastat pärast aborti hakkas ta end jälitanud süütundega tegelema. “Süümepiinad ja kahetsus ei jätnud mind kuidagi rahule. Kahetsus püsib siiamaani. Süütunne vaevas mind pidevalt ja mitte miski ei toonud sellele kergendust ega lahendust.” Kuid andeksand ja tervenemine ei leiagi aset üleöö. “Jumala andestusse uskuma hakkamine oli pikk protsess, ja kuigi see ei muuda tehtut, tean ma, et mulle on andeks antud. Minu tegu jääb alati ühtemoodi vääraks, ent ma olen saanud andeks. See on see, kust tuli vabanemine.”

—————————————————————————————————

Abordikliinik_naise_valik_b1

Ootame Eesti lugusid siia!

Kallis naine, lisa siia lehe alla kommentaaridesse oma lugu. Ära ilusta, pane kirja nii nagu see oli. Kirjuta lühidalt abordi eelsest võitlusest, abordist ja siis selle järgsest, miks ja kuidas see lõhkus sind, miks see vale on jms. Lisaks mida sa tahad aborti kaaluvatele naistele öelda!

See saab olema kindlasti neile järelemõtlemiseks, kes täna seda lehte loevad ja plaanivad või kaaluvad aborti! Seda lehte loetakse sadu kui mitte tuhandeid kordi. Sa võid midagi öelda teistele! Märgi oma eesnimi (võib ka varjunimi olla) ja vanus ning kui soovid ka maakond või linn! Saad oma loo saata ka E-mailile: abort[ät]usk.ee

1. Lisa siia lehe alla kommentaaridesse
2. Saada online tagasiside vormi kaudu siin
3. Saada meile E-mail: abort[ät]usk.ee

Meie kodulehel on ka teise suunaga või teistmoodi naiste lugusid – tunnistusi, Naiste lood – tunnistused, VALIS ELU!

pro Life Estonia
abort.usk.ee

Leheväline viide: veel sarnaseid lugusid, siin ja siin.

Pro_lide_estonia_468